Taidetta ja disainia

Tere, mu kallid Kuna elu siin on kulgenud küllaltki rahulikult ja võibolla mitte nii huvitavalt, siis on kirjutamine soiku jäänud. Üle-eelmisel nädalavahetusel käisin Suvilahtis disaininäitusel nimega Arjen aarteet (Everyday Discoveries),kus olid ka eestlased esindatud. Erinevad riigid olid siis oma maa disaini välja pannud. Näiteks Prantsusmaa boksis oli taaskasutatav mähe ja seina puudutades süttiv lamp. Itaalial jällegi Superga-tennis (väga vana ja klassikaline P.-Itaalia toode, mille endale üllatuseks avastasin, kuna mulgi on sellised :D) ja Türgil teeklaasid ning rakipudelite erinevad kujundused. Eestil oli ehk kõige rohkem tegevust pakkuv nurk. Seal sai Karin Luugi disainitud patju värvida või siis niisama joonistada. Eesti oli kokku sobitanud eka-tudengite ja rohkem tuntumate disainerite töid. Sellelt näituselt ei puudunud loomulikult ka konteinerid(!) ja nende sisse paigaldatud kohvik ning näitused. Ja siis sai veel näiteks iga maa kirjandust lugeda selleks ette nähtud nurgakestes. Seal oli ka üks suur laud, mille iga maa esindaja oli katnud oma disaininõudega ning lisanud ka tooli sinna juurde.

Järgmise päeva õhtul käisin kohas nimega Paviljonki, kus näidati dokumentaalfilmi Pablo Ferrost. Koht ise oli spetsiaalselt disaini aasta raames ehitatud ning seisis seal veel viimast päeva. See oli selline puidust avatud katusealune ja päevasel ajal toimus seal erinevaid ettevõtmisi. Hommikujooga näiteks. Kuigi väljas oli suhteliselt külm, siis seal katuse all istudes imekombel jahe ei hakanudki. Filmi soovitan soojalt vaadata, kui vähegi võimalik. Räägib see graafilisest disainerist ja filmitegijast Pablo Ferrost. Mul ei olnud ausalt öeldes enne selle nägemist sellisest mehest aimugi. Ta on teinud näiteks Batmani, Pulp Fictioni jm. filmidele logo. Et ei tule nagu selle pealegi, et keegi midagi sellist ka teeb. Hästi inspireeriv inimene.

Hetkel toimub siin filmifestival nimega Rakkautta ja Anarkiaa. Esmaspäeval vaatasin filmi nimega Good Vibrations. Räägib see iirlasest, kes 70ndatel otsustas Belfastis valitsevale keerulisele olukorrale vaatamata avada plaadipoe. Ja lisaks sai temast mõne bändi produtsent. Põhineb see tõestisündinud lool. Kuna filmil subtiitreid polnud, oli kohati natuke raske iiri keelest arusaamisega. Aga saal oli rahvast täis ja film tasus vaatamist. Imelik on siin see, et festivalifilmidel ei saa istumiskohta valida. Et kes varem jõuab, see saab parema koha. Täna ja homme vaatan veel paar filmi.

Siis teisipäeval esines Vaiko Eplik baaris nimega Dubrovnik. Jällegi filmivestivali raames. See oli Eesti filmidele pühendatud kontsert. Publik koosnes enamasti eestlastest, aga oli ka mõni soomlane sinna ära eksinud. Puht juhuslikult nägin seal ühte oma vana kooliõde tlü-st. Ta tegelikult õpib samal erialal, kus ma, aga peaks vist lõpetama hakkama juba. Igatahes räägib ta soome keelt nagu emakeelt ja on üldse väga soomestunud. Üliaktiivne on ta ka muidugi. Hetkel on näiteks R&A festaril vabatahtlik. Mul tekkis täielik tõrge rääkimisel, kui seal koos tema soomlastest tuttavatega istusime. Esiteks rääkisid nad teemadel, millel ma väga sõna ei osanud võtta ja imetlesid Erika soome keelt :D Küsisid veel,et kas ta oskab eesti aktsendiga soome keelt rääkida. Nooo mitte ei tahtnud suud avada. Aga kontsert oli super, rahvas tuimem kui Eestis ja tantsimisruumi väga polnud. Vaiko rääkis publikuga viisakalt inglise keeles ja tõlkis lugude nimed ka ära. Need viimased kõlasid küll veidi naljakalt. Igatahes lubas Erika mind siin integreerida ja soomalstele tutvustada :)

Eile oli pesu- ja koristuspäev. Korterinaaber põgenes jälle minema. Ja üleüldse käitub ta imelikult. Mõni päev istub aint oma toas ja päeva jooksul välja ei lähe. Koristusteemadel pole endiselt jõudnud rääkida. Aaga see selleks. Vedasin eile taaskasutuspunktist poroloonmadratsi oma tuppa. Kui keegi nüüd külla tuleb, siis vähemasti üks küljealune on olemas :)Lõuna ajal käisime Margotiga (õpime sama asja) siin minu ühika lähedal mingis korpuse või üliõpilasorg. majas söömas. Kuna Margot elab siin juba mitmendat aastat, siis teab ta igasuguseid salakohti :D Seal pakutav toit on maitsekam ja koht ise väiksem kui ülikoolis. Hind on sama. Pärast söömist käisime kesklinna raamatukogus. Ja oiii kui mõnus koht see tundus olevat. Selline tunne, et laenutakski ainult raamatuid ja kuulaks muusikat, kuna ka plaate saab seal laenutada. Siis suundusime Ateneumi (kunstimuuseum), kus on veel viimaseid nädalaid Helene Schjerfbeckin näitus. Kuna meil seal väga palju aega polnud, siis püsinäituse käisime ainult põgusalt läbi. Aga kindlasti tasub sinna veel kunagi minna. Lisaks hämmastas mind kusagilt kostuv elav klassikaline muusika. Mingis ruumis harjutas keegi ooperilaulu. See tundus nii loomulik kuidagi. Et kunstinäitustel võikski ju klassikaline muusika mängida. Siis selgus, et need klaveri- ja keelpillivirtuoosid esitasid Helene Schjerfbecki-aegseid (hilisromantika) lugusid. Ja rahvast oli muuseumis lausa murdu. Selline tunne, et kõik tulid pärast tööd kunsti nautima. Seal oli nii palju vaadata, et mingi hetk ei suutnud enam seda kõike vastu võtta. Siis suundusime ülikooli raamatukokku ja kohvitasime seal olevas kohvikus. Koju jõudes olin valmis tudukad selga tõmbama kui Simon saatis sõnumi, et kas ma tahaks nendega baari minna. Mõtlesin veel tükk aega, aga ikkagi läksin. Astusin siis trammi ja sõitsin Kalliosse (u. 3,5 km siit):D Seal baaris olid Simon, tema sakslannast korterikaaslane ja viimase hollandlasest sõbranna. Tüdrukud olid juba parajalt küpsed. Sinna pidi veel nende tuttavaid tulema, aga millegipärast nad ei jõudnud. Koht oli väga kümnesse - hea muusika ja mõnus õhkkond. Isegi tantsiti seal. Mingi hetk olid tüdrukud jõudnud koju minna ja jäime Simoniga sinna juttu ajama. Ta ise oli vist veidi pettunud, et õhtu sedasi läks. aga mul oli ülihea meel et jalad alla ajasin ja esimest korda siin olles ööeluga tutvusin :D Pärast jalutasime koju ja see tee ei tundunudki nii pikk :)